1. koolipäev

Hei-hei! Hetkel istun koolis viimases tunnis ning otsustasin, et see on hea aeg blogi kirjutamiseks.

Alguses, kui ma USAsse tulin, ei tahtnud ma väga eesti keeles rääkida ega kirjutada sõpradega, sest tundsin, et peaksin kiiresti sisse sulanduma ja inglise keelega ära harjuma. Enam seda probleemi ei ole ning eelistan Eesti sõpradega eesti keelt kõneleda.

Kell 5.30 helises äratuskell. Oligi kätte jõudnud minu kaua oodatud ja kardetud 1. koolipäev Ameerikas. Lükkasin kiiruga voodilinad paika, kammisin juuksed ja seadsin sammud vannitoa poole. Host vanemad alles magasid ning väljas oli pime. Tegin oma 6-step long skin care rutiini, meigi ja pesin hambad. Olin eelmisel õhul valinud välja, mis riided selga panen, kuid hommikuks need ei tundunud enam lahedad, niiet järgmised pool tundi kulus mul uute riiete otsimise peale. Lõpuks tõmbasin selga teksatagi, ühe valge lillelise crop top‘i (ups, neid ei tohi USA koolis kanda, mida mina muidugi ei teadnud) ja mustad teksad.

Kell 7.10 oli aeg kooli poole sõitma hakata. Kool algab küll 7.50, kuid mulle öeldi, et oleksin vara kohal, sest pidin minema office‘isse. Kooli counceler tegi mulle väikese tuuri kooli peal ning näitas ette, kus asub minu esimene klass. Ukse ees kohtasin üht tudrukut, kelle lauda ma ka kohe istusin. Selles lauas istus peale minu veel 3 inimest. Peale 1. tundi oli hommikusöök kooli sööklas ning küsisin tüdrukult, kellega ühes lauas istusin, kas võin nendega hommikust süüa. Muidugi Ameerikalikust lahkusest ütles ta jah, ning kõige õudsam osa (“can I sit with you guys?”) oligi möödas.

Lauas, kus hommikusööki sõin, istus peale minu veel palju inimesi ning ma sain maigu, et see on nö “lahedate” laud. Üks tüdruk tutvustas kõiki minule ning kõik hakkasid küsima erinevaid küsimusi minu ja Eesti kohta. Peale kümmet minutit helises tunnikell (mis on nagu üks pikk piiiiiiiiiiip ja alguses mõtlesin, et see on tuletõrje häiresignaal). Vedasin kaasas oma tunniplaani ja palusin kellelgi omale ette näidata, kus minu järgmine tund, US ajalugu, asub. Ma ei mäleta enam palju, mis me sel päeval tundides tegime, kuid suudan selgesti meenutada vibe, mis tol päeval valitses. Peale ajalugu tuli üks teine tüdruk, keda ma veel näinud ei olnud ja ütles, et saab mu järgmise klassini juhatada ning selgus, et ta oli minuga samas klassis, algebras. Seejärel oli mul FFA, mis on teises hoones. Kui ma klassi sisse astusin, kõik vaatasid mind ning ma panin kohe tähele kui noored need õpilased tundusid. Üks tüdruk küsis, kas ma räägin inglise keelt ja ma ütlesin jah. Keegi ütles, et ma olen väga ilus.

Ameeriklased komplimenteerivad üleuldiselt rohkem kui eestlased. Viiendaks tunniks oli kirjandus ning istusin selle tüdruku taha, kellega ma algebras koos olin. Lõpuks saabuski lõuna. Ma ei teadnud, kas võin nende tüdrukute lauda istuda, kellega hommikusöögil olin, sest ma polnud mitte ühtegi neist terve päeva jooksul näinud ning istusin hoopis tüdrukuga algebrast. Ta lauas istus peale tema veel kolm poissi ja tüdruk, kes oli tema parim sõber, kuid nad olid sel ajal tülis. Peale söögivahetundi läksin oma study hall klassi, kus ma päriselt ka matemaatika koduülesandeid lahendasin. Järgmine tund oli kunst ning ma olen kunstis üpris hea, vähemalt kõigi teiste arvates. Oli kätte jõudnud aeg viimaseks tunniks, milleks oli korvpall. Mina mõtlesin, et see nagu Eesti koolis, selline chill, aga ei, nad on kõik mingid profid. Ma olin tundi hiljaks jäänud, sest võimla üles leidmine võttis mul aega. Treener palus kellelgi mulle ette näidata, kus asub riietevahetus ruum ja minu riided, sest neil on tunni jaoks korvpalliriided.

3.30 oligi läbi minu esimene koolipäev USAs. See tundus sel ajal üüratult pikk ja väsitav, sest kõik inimesed olid uued, keel oli uus ja õigete klasside üles otsimine võttis suure tüki minu energiast. Pluss veel see, et kõik olid nii uudishimulikud ja küsisid palju küsimusi ning mul oli alguses veider inglise keelt kõneleda. Nüüdseks on kõik hoopis teisiti. Mul on kindlad sõbrad, tean, kus kõik asub ja inglise keeles rääkimine tuleb loomulikult. Kõikide õpetajatega saan mega hästi läbi ning nad on nii toredad ja positiivsed.

Järgmisel päeval istusin hommikusöögi lauas jälle koos nende tüdrukutega, kellega ka eelmisel päeval hommikust sõin, kuid ei teadnud, kuhu lõunaks istuda ja läksin algebra tüdruku lauda. Mõne minuti pärast kõndis üks tüdruk minust mööda ja ütles, et ma ühineksin nendega (samad inimesed hommikusöögi lauast). Järgmise nädala jooksul istusin iga päev hommikul ühes kindlas lauas ja lõunal teises, kuid tüdrukud hommikusöögi lauast kutsusid mind alati nende juurde istuma isegi kui istusin kellegi teisega. Ja ma tean, see kõlab veidralt, et miks ma siis lihtsalt koguaeg nende lauda ei läinud, aga tõde on see, et ma ei teadnud, kummaga ma sõbraks tahan saada, sest USAs on nii, et need, kellega sa ühes lauas istud, on su sõbrad. Või see on vist igal pool nii. Aga sinu niinimetatud staatus, vähemalt minu koolis, sõltub sellest, kus einestad. Kuid kuna algebra tüdruk oli sel ajal väga omas maailmas ja vihane oma parima sõbra peale, ei pööranud ta minule väga tähelepanu ja lõpuks andsin alla ja hakkasin istuma tüdrukutega hommikusöögi lauast, sest nemad tundsid mu vastu ilmselgelt rohkem huvi.

Ups, tund lõppeb kolme minuti pärast, pean lõpetama kirjutamise. Järgmise postituseni!

Annie.